Toitvad smuutid

vürtsikassmuuti

Kui ämm mulle jõulupakki Electroluxi blenderi oli poetanud, oli üsna selge, et pean nüüd hakkama smuutisid valmistama. Iseenesest mulle smuutid maitsevad, kuid millegipärast ma ei viitsi neid kunagi valmistada või siis pole alati kodus olemas puuvilju ja nii blender sinna kööginurka üldse ära ununebki.

Suvi on selline aeg, kus organism ihkab ikka rohkem värsket – puuvilju, juurvilju. Loe edasi “Toitvad smuutid”

Lutist priiks ühiskonna survel?

 

lutt

“Issver, kas ikka veel annad rinda? Ta ju nii suur juba.” “Kas sinu oma ei käigi veel potil?” ” Appike, endal nii väike laps ja juba pudelitoidu peal?” ” Ai, ai , ai , ikka veel sööb lutti!” Kas kõlavad tuttavalt sellised laused? Usun, et ka nende kõrvu on samad manitsuslaused meelde jäänud, kel endal lapsi veel pole, kuna neid kuuleb söögi alla ja söögi peale kas sõprade ringis, sugulaste ringkonnas või linna peal jalutava tädikese suust. Ikka ja alati Loe edasi “Lutist priiks ühiskonna survel?”

Kui laps jonnib!

IMG_7988.jpg
Pilt on illustratiivne. Pole jonnihoos tehtud, vaid rõõmsatuju päeval 🙂

Kõnnime kaunil õhtupoolikul Brendaga poest kodu poole. Ilm on ilus , poest koduni pole pikk maa ja Brenda on varemgi seda teed mitu korda edasi-tagasi ilusti ära kõndinud. Ühes käes on kotid , teisega hoian Brendat süles. Enam ei jõua. On ta ju juba pea kahe aastasena üsna raske, 12-13 kg ehk ikka. Võtan ta hoopis käes kõrvale, kõnnime. Hakkab kõrvulukustav kisa, jalad on kui maa küljes kinni ja käed enesekindlalt rinnal. “Opa, opa!” kõlab Brenda suust samal ajal jonnikisaga. Seletan lapsele : ” Brenda, emme ei jõua. Vaata, kui rasked kotid mul on.” Ootan mõistmist kahe aastase käest. ” Loe edasi “Kui laps jonnib!”

8. juuli- päev kahele

sdrKui laupäevasel kaunil päikesepaistelisel hommikul end vaikselt kodus sättisime ( tähendab mina sättisin ) ja ämm helistas , et tahab Brendat maale võtta, polnud kahtlusekübetki hinges kas saata laps maale või võtta hansapäevadel kaasa. ” Jaa , loomulikult, las läheb maale, kui niimoodi ise helistatakse ja palutakse. Saamegi rahus hansalaadal ringi vaadata” , vastasin Raksi silmnähtavale kõhklemisele. Seda enam, et Hanna-Liisat oli ka parasjagu ära Tallinnas.  Miks me peaks loobuma sellisest suurepärasest võimalusest – veeta päev kahekesi käsikäes? Loe edasi “8. juuli- päev kahele”

Mu uus lemmik – kohvik Spargel

spargel_08_Pigem pisike kui suur.

Pigem õdusalt hämar kui liigvalgusküllane.

Pigem boheemlaslik kui klantsitud.

Pigem kodune kui võõras.

Selliste lihtsate märksõnadega leian ma enesele sobivaid kohvikuid. Kui on valida uhke avara remondi järgi lõhnava restorani ja kodukootud poolhämara koogikohviku vahel, kus taustaks mängib antenniga raadio – valin alati viimase. Loe edasi “Mu uus lemmik – kohvik Spargel”

Selle suve popim mänguasi

limaneLugu sellest kuidas pea 10-ne aastane Hanna-Liisa köögikapis ja vannitoas puhta vuugi tegi.

Olen parasjagu oma igapäeva toimetusi tegemas , kui ühtäkki muutun kahtlustavaks peale Hanna-Liisa 235 kordset pärimist majapidamisvahendite teemal. Kas meil pardavahtu on? Aga kui palju see poes maksab? Kas meil sellist paksu soola on? Jämesoola!? Miks meie vedelseep nii vedel on? Ehk leidub meil kapis kartulitärklist? Emme, kas ma natuke fairyt võin võtta? Aga hambapastat? Loe edasi “Selle suve popim mänguasi”

Naispere linna peal ( suured jalad jäävad ilma kingadeta!)

choker1Huh, ütlen ausalt, et ei mäleta kuna viimati kuus tundi lastega poest poodi käies päeva mööda saatsin, aga täpselt nii sel nädalavahetusel oli. Ega ma hea meelega mööda poode ei kola, eriti veel koos lastega, aga mul on lihtsalt hädasti vaja lahtiseid kingi. Ma ei tea kas teistel ka nii on, aga tavaliselt kipub alati nii olema, et seda mida otsima lähed, ei leia, aga selle asemel leiad kõike muud , mida tahaks, kuid mida samas vaja poleks. Loe edasi “Naispere linna peal ( suured jalad jäävad ilma kingadeta!)”